Time passes by us.

Palju aega mõõdas ja ei teagi kust otsast alata..

Igatahes. 22 august käisime Eriksoniga ja Ammiga Saaremaal Tika talus noorhobuste üleriigilistel jõudluskatsetel. Sõit mõõdus väga rahulikult ja hästi, kui arvestada seda, et meie pardal olid täkk ja mära. Kohapeal esimsese asjana tekitas probleeme kohe see, kus parkla on ja hobused maha saab võtta jne. Saime siis sellega ühele poole. Nii kui olin Erikuga maha saanud küsis kohe, et näe, Erikson jälle Saaremaal. Mina isiklikult naisterahvaid ei tundnud, kui meenusid tuttavatena mõõdunud aastast. Asi venis väga pikale. Vanemaid täkk oli see kord palju kohale tulnud. Vabahüppeid tehti maneezis, kus üleval pealtvaatajate ruumis ei olnud õhku hingata ja ei kommenteeritud mu hobuse hüppamist ega middagi, kuigi sain kaks aplausi (A) :) . Ja vabahüppe hindega oli ka nii, et diplomil oli 8,5 , minule saadetud protokollil oli 8 ja netis on 9. Kumb siis see õige on?

Peale seda viisin Eriksoni Soometsa Kärbi talusse. Seal on ta koos kahe aastase täkupoistega.

Aga uskumatu on see tunne, kui sõidad enda kasvatatud ja ratsastatud hobuseda. Marilin küll sõitis ka natuke, aga ikkagi. Ta on nii tubli mul. Ilusti tõuseb mõlemast jalast galoppi, painutab ja reageerib ilusti säärele. Oleme teinud ka mõne hästi madala hüppe ja need on läinud edukalt. katsume harjutada nüüd kellegi teisega koos platsi peal sõitmist. Ta muutub küll ärevaks, aga katsume hakkama saada.

Igatahes ma olen väga rahul oma hobusega.

Hetkel on plaan ta tuua ka mõneks kuuks siia Säreverre, aga kui vaadata neid bokse, mis sinna eratalli tehakse, siis üks tugevam jalalöök ja lauad on eest läinud. Loodan, et see saab ikka selle aasta numbri sees valmis.

Olgu. Eks mõtteid on palju ja hiljem kirjutan Säreverest ka tsipa.

aga tsauks. :)