Minu pupsik on nii numpsu. Ratsutame jõudsalt nii palju kui ma tööl olen. Aili aitab igati kus saab ja sõidab. Me oleme nii palju edasi arenenud selle väikese ajaga. Erikson tuleb juba tsipa ratsmesse kohati ja tegelen sellega, et sääre ja piitsa peale ennast tagurpidi ei ajaks. Enadaga olen tegelenud palju. Täisistakuga just .

Erikson käis ka karjas 3 päeva, aga tõin ära, sest ta peab natuke ikka asjade järgi üle mõtlema. Ajas karja kokku ja käitus nagu looduses täkud käituvad. Nii kui mära karjast eemale läks ajas tagasi. Ta oli päris läbi ja sadulavöö võis 2 auku kõrgemalt kinni panna. Loomulikult kaotas ta ka oma päitsed ära ja ma tegin poolteist tundi hobulausumist, et teda sealt kätte saada. Käi ise pange täie porganditega ligikaudu 50-60 pealises karjas ringi, et ühte hullu kätte saada.

Aga ma olen rahul ja kõik on hästi. Millalgi teen pilte ka. :))

Natuke ka vahepealsest. Horse show oli. Jällegi üks kordaläinud üritus. Olin nagu ikka tallimeeskonnas ja rahul oma valikuga. Põnev oli. Kes käis sa osa, kes ei käinud jäi ilma.

Kolmapäeval kolisin oma pupsikuga Saaremaale ära. Hetkel on ta tallis öösiti. Harjutame teiste hobustega, Ükspäev oli ta koos ühe ruunaga, siis märaga - jah märaga - ja siis karja bossiga harjutame nüüd. Hetkel olen ma kodus puhkamas ja kui tagasi lähen homme siis laseme suurde karja. Can't wait.

Sõitnud olen ka ja Aili on mind niiiii palju aidanud juba nende 2-3 päevaga. Ma tunnen, et ma olen nende päevadega juba nii palju õppinud, kuigi ma ei ole saanud trenni nagu trenni, et 1h ja seletatakse vaid ise palju nuputanud ja Aili on seljas käinud. Aga hakkab tulema. Ja see on niiiii hea tunne, kui kõik paremaks läheb. Pupsik juba saab aru, et all on parem ja mis see säär ja põlv ikkagi on ja mis nende survel teha tuleb. Aga ega ma ei hõiska ennem, kui mingi progress on toimunud.

Hetkel mu elu on tõusuteel. Peale neid pauke ja lööke ja allaminekuid on see hea tunne ja edasi minna on lihtsam ja motivatsiooni on. Ja seal Saaremaal on hea rahulik ja vaikne. Saab omaette nokitseda ja rutiin on . Mõnus. Mulle meeldib see.

Tikast rääkides siis seal on väga mõnus aura ja inimesed on väga toredad ja hobused on vahvad. Hobuseid on 87 vist. Enamus eesti tõugu hobused. On ka sporthobuseid ja ristandeid. Kui ma seal juba mõnda aega olen olnud, eks siis kirjutan täpsemalt.

Aga päikest ja sügis on nii mõnus, et nautige seda. :)

Kuu lõpp vajus mul kuidagi blogimisega täitsa ära. Lood on nii, et meie aeg Piirumi hobustega sai läbi. Rautsikuga saime nii kaugele, et tegin temaga sammu ja traavi lahtiselt. Oli täitsa juhitav ja säärele ka päris ok . Russelil pm käisin seljas. Aga ta oli lõpuks uskumatult tubli. Seisis üksi kinni, andis kõiki jalgu ja viimasel päeval külastas meid ka sepp, kes nad mõlemad ära värkis.

Mis minust ja minu hobusest saab? No alustuseks oli mul üks Saksamaa ots soolas, aga kuna ma ei taha Eestis lahkuda oma venna pärast, siis ma üritasin Eestis leida tööd ja selle ma ka leidsin. Eelmine nädal käisin Saaremaal Tika talus asja uurimas . Esmaspäeval ja teisipäeval tegin 2 poovipäeva ja üüd teisipäevast lähen päris tööle. Loodan, et asjad sujuvad nii ruttu ja hästi, et saan ka oma poni kaasa kohe võtta.

Ma tunnen, et see on uus algus ja uued võimalused ja äkki ma õpin ratsutama ka.

:)

Aa. ja seda ma pole vist kajastanud oma blogis, et Erikson on ruun nüüd. 2 nädalat tagasi sai see tegu tehtud. Ma olin päris kurb, aga see oli kõigile parem. Haavad on ilusti paranenud ja tuju on ka paremaks läinud.

Kurb oli Francot ära saata, aga ehk pupsik leiab Saaremaal omale mõne hea semu. Kui ta käituda oskab, siis läheb Erikson suurde karja ka kunagi, seda aga siis, kui hormoonid nii laes pole enam.

Millalgi tuleb ka rohkem pildiblogi . :)

Seniks, aga palju positiivset meelt!