Enda üle olen ka uhke. Kuu aega tagasi ma ei julgenud 50 cm lattaedagi hüpata ja nüüd juba võistlen 80 cm. Ei olnud mingit närvi sees ega hirmu. ma ei kartnud ühtegi takistust. HObune oli kindel. Mida veel ühelt noorelt hobuselt oodata.
Järgmistest plaanidest ei oska kindlalt midagi rääkida ja ma olen tänaseks juba nii väss ka, et aitäh, kes kaasa elavad!
Homseni.

Poiska esimest talve koos minuga. Püss oli ta juba siis.
No comments:
Post a Comment